Minust

Fotograafia hakkas mind tõsisemalt huvitama 9-10 aastat tagasi, kui mõned mu sõbrad endale peegelkaamerad ostsid. Proovisin samuti pildistada ja enne kui arugi sain, oli mul ka endal esimene fotoaparaat olemas. Nüüd olen sellele hobile piltlikult öeldes näpu asemel juba terve käe andnud ning esimesest fotoaparaadist on saanud juba järgmine ning hobist midagi enamat.
Pildistamise juures paelub mind võimalus aega peatada, jäädvustada moment, mis mõne hetke pärast on juba kadunud ja läinud. Minu erilisteks lemmikuteks on inimesed. Ma arvan, et kõik inimesed on ilusad, oluline on leida õige nurk, mille alt inimese omapära ja jooned välja tuua, mõne puhul on see lihtsam, teise puhul veidi raskem. Suurim rõõm ongi see, kui oma ebafotogeenilisuses veendunud inimene näeb end läbi minu piltide kaunina.
Igal fotograafil on omad lemmikmodellid ja -žanrid. Minu lemmikmodellideks on lapsed. Lapsi on minu arust alati lihtsam pildistada, nad on siirad, emotsionaalsed ja ehedad. Poseerimisest ei tea nad veel suurt midagi, ja jumal tänatud:). Parim pilt ongi minu meelest selline, kus modell ei saa aru või ei näe, et teda pildistatakse. Täiskasvanuna tekib meis suur hulk komplekse ja veendumusi oma välimuse suhtes ja fotoaparaati nähes ei tunne enamus inimesi end enam vabalt, sest kindlasti on vaja ju kontrollida, kuidas me pildile jääme:). Ma ise pole samuti sellest süüst puhas ja ilmselt sellevõrra on mul ka lihtsam oma modelle mõista.
Teine minu jaoks oluline žanr on reisifoto. Põnev on kolada uutes kohtades, fotoaparaat käes. Üritan piskut sellest nähtust fotode näol koju kaasa tuua. Püüan pildistades jääda märkamatuks, olla lihtsalt jälgija ja dokumenteerija, mingi situatsiooni edasiandja. Enamasti võibki minu reisipiltidel näha mu lemmikuid, inimesi, toimetamas oma igapäevatoimetusi, oma elu elamas. Loodan, et minu pilte vaadates tunneb vaataja sedasama tunnet ja emotsiooni, mida mina seda pildistades. Mõningaid asju, nagu näiteks lõhnad või helid, on raske pildi kaudu edasi anda, aga mitte võimatu. Minu eesmärk on mingit olukorda edasi anda nii, et see muutuks vaataja jaoks “elavaks” ja kõnetaks teda, et tekiks olen-ka-seal-käinud-ja-olnud-tunne.

M o r e   i n f o